Kolmapäeval, 21.12. on toomapäev, mis tähistab maarahval jõulude ehk talistepühade algust. Jõulud on aastavahetuspüha, mil lõpeb vana ja algab uus päikeseaasta ning kodus on käimas esivanemate hinged. Maarahva jaoks on jõulud uue aasta seeme. Kui sel ajal valitseb kodus puhtus, küllus ning rõõmus meel, pakub seda ka uus aasta.

Alanud jõulukuu on aasta pimedaim, salapäraseim ja ootusrikkaim aeg. Jõulupühade ajal saab otsa vana ning sünnib uus loona eluring.

Käes on aasta kõrghetk, mida maakeeles kutsutakse suurteks päevadeks, suviseks päevapesaks, leedoks ning uuemal ajal jaaniks. On aasta pikimad päevad ja lühimad ööd.

Esmapäeval algas urbenädal, mis lõpeb pühapäeval munapühaga. Meie maausulises rahvakalendris nagu ka hõimurahvastel on urbenädalal eriline koht ning sellega seotud tavad ja uskumused aitavad valmistuda saabuvaks kevadpühaks.

Teisipäeval jätavad paljud väikesed ja suured oma igapäevased toimetused pooleli, et järgida üht tänapäeva levinumat maausulist tava - külade ja linnade lumistelt nõlvadelt kostub liulaskjate rõõmsaid hõiskeid.

Kuigi maad katavad paksud hanged, on õhus tunda kevadet. Ilm on läinud valgeks ning inimeste kevadeootuses tärkavad lilled. Urbekuu jooksul ilmuvad meie loonas selged kevade märgid. Valget aega saab pimedast rohkem, päike muutub soojaks, lumi ja jää taanduvad, naasevad mitmed rändlinnud ja mullast pistavad nina välja esimesed kevadlilled.

Täna, pööriaja hakul, jääb päike oma talvisesse pessa ning algavad jõulud.

Aasta kaheteistkümnendal kuul on maakeeli mitmeid nimi: jõulukuu, joulukuu, jõõlukuu,  talvistepühakuu, talviste püha kuu, talsipühakuu, talsipühikuu, talissepühakuu, talssepühakuu, talsipühiq, talvistepühiq, talvistekuu, talvsipühakuu, talipühakuu, talvekuu, mängukuu.

Meie rahvas on ikka olnud hinge usku. Hing on meil meeles ja keelel. Kui miski on hingel, on hing raske, kui miski rõõmustab, muutub hing kergeks. Iidvanas kuldnaise laulus on hing üks neid olulisi asju, mida on vaja selleks, et muuta kuld elavaks.

Kooljakuu on saabuvate talveilmade, hingede- ja kosjaskäimise aeg.

Ajast ja ilmast on esivanemad võtnud aasta eelviimase kuu nimed: talvekuu, külmakuu, hallakuu, tahmakuu, marukuu, süküskuu ning rääzä-, räusa- ja rässakuu (rahekuu).

Porikuu on endassetõmbumise, rahunemise, vaibumise ja hämardumise aeg. Sügis on päriselt käes. Päikest ja koos sellega ilmavalgust jääb aina vähemaks. Mets muutub tasapisi kuldseks ning seejärel raagseks ja vaikseks. Kuu lõpuks saab läbi lindude suurem ränne.

Aastaringi seitsmendal kuul on maakeeli mitmeid nimi: heinakuu/ hainakuu/ haan?kuu, heinategemise kuu, suvekuu, karusekuu, hoolekuu, hobusenoogutuse kuu, koerakuu, mädakuu.

Peagi jõuab kätte aasta kõrghetk, mida esivanemad on kutsunud suurteks päevadeks, suviseks päevapesaks, leedoks ning uuemal ajal jaaniks. On aasta pikimad päevad ja lühimad ööd.

Aastaringi kuuendal kuul on maakeeli mitmeid nimi: pärnakuu, suvekuu, piimakuu/piimäkuu, kesakuu, õilmekuu, sortsikuu ja heinakuu.

Pühapäeval, 23. lehekuud on esimene suvistepüha, mida kutsutakse veel 'suvepühadeks, kasepühadeks, meiudeks, karjasepühaks, tõupühaks, nelipühiks ning Maavalla põhjaservas kiige- ja munadepühaks.

Aastaringi viiendal kuul on maakeeles mitmeid nimi: lehekuu, lehtkuu, lehehakkamise kuu, õiekuu, toomekuu, suvistepühakuu, suikuu, külvikuu. Kuu nimed on seotud loonas toimuvaga.

Seekordne pärimuslugu räägib munapühast.

Enamus meist rõõmustab sel pikal nädalavahetusel vabade päevade ja perega veedetud aja üle. Varasemad küsitlused on näidanud, et eestlaste jaoks on alanud pühad muna- ja kevadpüha, mil värvitakse ja koksitakse maausuliste esivanemate kombel mune.

Peale pikka lumerohket talve on lõpuks kevad käes. Tärkavad lilled ja saabuvad rändlinnud rõõmustavad koos meiega hapravõitu päevasooja üle. Käes on mahlakuu.

Aasta neljandal kuul on maakeeles mitmeid nimi: mahlakuu, poolkuu, pooli-kuu, mähakuu, kevadekuu, sulakuu, vetekuu, porikuu ja linnukuu.

Neljapäeval, 25. urbekuu on marjapunapäev, mis tähistab rahvakalendris kevade algust. Kevade märke on igal pool. Päev on juba pikem kui öö. Päevasoe sulatab lund, paiksed linnud ehitavad pesi ja hakkavad munele, saabunud on esimesed rändlinnud.

Teisipäev on linnu- ehk sirgupäev, mis on maarahva kalendris pühendatud lindude ja kevade ootamisele.

Sirgupäeval pöörab 40 lindu “suu suvõ poolõ, pää päävä poolõ” ja hakkab kodu poole lendama. On tsirgu- ehk linnupäev, Setomaal ka sorokasveet ja häräjuvvapäiv.

Kuigi maad katavad paksud hanged, on õhus tunda kevadet. Ilm on läinud valgeks ning inimeste kevadeootuses tärkavad lilled.

Aasta kolmas kuu kannab maakeeles nimi nagu: urbekuu (urbade aeg), südakuu, hangekuu, helmekuu (härmahelme kuu), näljakuu, kehvakuu, kevadekuu, kevadine kuu, linnukuu, kassikuu (kasside jooksuaeg).

Teisipäeval tuleb panna hernesupp tulele ja seada sammud liumäe poole. 16.02. on liugupäev. Maakeeles nimetatakse seda päeva veel pudrupäevaks, seajala-seitsepühaks või sea uuriluu söömise päevaks. Liugupäev ja sellele järgnev tuhkapäev on kokku kihlakud.

Aasta teine kuu kannab maakeeles mitmeid nimi: radokuu, radukuu, helmekuu, tõine kuu, soesõidukuu, soekuu, hundikuu ja kirbukuu.

Kuigi ajakirjandus kõneles taliharjapäevast juba neljapäeval – korjusepäeval – jõuab maarahva kalendris taliharjapäev kätte alles pühapäeval 17.01.

Aasta esimene kuu kannab maakeeles mitmeid nimi: südakuu, vahtseaastakuu, vahtse ajastaja kuu, vahtsõaesta kuu, helmekuu, helmkuu, surmakuu, hundikuu, talvekuu, talvestekuu, näärikuu, nääripäevakuu.

Jõulud on põlise rahva tähtsaim püha - aastavahetuspüha.

Jõulud, lõuna pool ka talistepühad, algavad täna, 21.12. õhtul. On pööriaeg ning päike jääb nüüd mitmeks päevaks pessa. Talvises päevapesas on aastaringi kõige lühemad päevad.

Jõulukuu sisse jääb aastaringi viimane pime ots ja uue aastaringi hakatus. Sel ajal peaks inimene koos loonaga puhkama - valmistuma uueks ringiks. Iseäranis talvises päevapesas tuleks oma kodus, aga ka mõtetes ja hinges võtta aega ning luua pinda puhtusele ja pühale.