„Kuidas kõnnib, kuidas kõnnib väike päkapikk?
Tipa –tapa –tipp kõnnib päkapikk.
Vaatab, kuulab, siis ta teab, kus on lapsed head.”

Südamekeste rühma lapsed tulevad saali vaikseltvaikselt. Nad uudistavad peoruumis ehitud kuuske ja lumehangesid. Õues pole ju lund ollagi! Muusikaõpetajast on saanud Lumehelbeke ja õige pea peaks ka Jõuluvana tulema. Lapsed ise sattusid Päkapikkude koju ja leidsid kirja, milles anti teada, et Päkapikud on saunas. Mis muud, kui päkapikumütsid pähe ja kaheaastased „päkapikud” hakkasid ise Päkapikkude kodus ise toimetama.

Lepatriinude rühmas oli 18. detsembril tavalisest rohkem siginat-saginat: algamas oli selle rühma viimane jõulupidu Kambja lasteaias Mesimumm.

Nii nagu lasteaias üldiselt, andis meilegi jõuluaja saabumisest märku see, et meie rühma ruumid said tasapisi jõulukaunistustega ehitud, päkapikud hakkasid eriti usinalt akende taga piiluma (ja nad ei lahkunud kunagi ilma maiustusi jätmata!) ning hommikutunde täitsid esmaspäeviti tervele lasteaiaperele mõeldud advendihommikud.

Mängult ja päriselt: Mesimummi juhataja Terje Rüütel ja tema asetäitja Katrin Luik olid lasteaia aastapäevapeol igati lustlikud.. Foto: Heigo Mägi

Iga päev lasteaias on imeline, huvitav ja omanäoline. Iga päev õpib laps lasteaias midagi uut – ja nõnda õpivad lapsed aastas paarisajal tööpäeval.

Kambja kooli vilistlased aastast 1977 kogunesid 11. augustil Tatra Forelli. Tähistati kolmekümne aasta möödumist oma esimese kooli lõpetamisest.

Enne teist adventi külastas Unipiha kooli inimõpetuse tundi Kambja koguduse pastor Kristjan Luhamets. Kokkuvõtet tehes leidsid kõik lapsed, et see tund avardas nende arusaamist jõuludest.

„Kõige tähtsam oli see, et me saime teada, kui palju aastaid tagasi Jeesus sündis ja mis temaga edasi juhtus,“ kirjutas hiljem oma vihikusse Karl (4. kl).

Kambja kooli traditsioonilised jõuluaja koosviibimised saavad teoks vahetult enne jõule.

Kallim veel kui kuld ja hõbe seisis kütkendatud kirjas: Muuseumis võib näha ka Kalevipoja tarkuseraamatut. Foto: Tiina Tiideberg

Kui ma suvel Kambja laulu- ja mänguseltsiga Kalevipoja muuseumis käisin, otsustasin sinna kindlasti ka õpilased viia.

Üks sügisene kaunis päev oli taoliseks õppekäiguks justkui loodud. Nii saigi Vooremaale sõita 6. klass, kellel rahvuseeposega esmatutvus juba tehtud, ja 5. klass, kellel Eno Raua või Villem Ridala ümberjutustuse lugemine talvel ees seisab.

On ainult üks tõeline väärtus, see on inimese side inimesega.

A. de Saint-Exupéry

Meie poole on pöördunud lapsevanemaid küsimusega, kes õpetaks neid oma lastega suhtlema ja neid õigesti kasvatama. Nüüd on meile tulnud sellekohane pakkumine.

5. ja 6. klass käis õppekäigul Jõgevamaal Kalevipoja muuseumis. Eepose sisu ehk Kalevipoja lugu jutustab muuseumi juhataja Viivi Lani. Tema juttu illustreerivad kohaliku kooli vilistlase Terje Kõre pildid ja Ilmar Kruusamäe maal. Kümnest materjalimahukast muuseumitoast(sisaldavad ka paikkonna ajalugu) pakkus lastele närvikõdi kong. Õues sai tutvuda paljude puuskulptuuridega ja proovida, kas jõuad ronida Kalevipoja toolile. Mõnel õnnestus. Muuseumist pisut eemal Kääpa jões lebab aga kangelase mõõk, mis sillalt vaadates ilusti näha on. Koolis jätkus arutlus - kui suur see Kalevipoeg ikka oli?

Kiidukiri: Tänavu aprillis, kui Kambja kool tähistas 320. aastapäeva, tunnustati vanemõpetaja Ulvi Unti (vasakul) maavanem Esta Tamme vahendusel haridus- ja teadusministeeriumi tänukirjaga. Foto: Heigo Mägi

Aasta Õpetaja tiitli pälvimise puhul õnnitles 6. oktoobril Kambja kunsti- ja käsitööõpetajat Ulvi Unti haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kes üheksa aasta eest on teinud Kambja kooli õpilastööde näituste külalisteraamatusse sissekande: „Väga vahva! Peaksin ise ka siia kooli käsitööd õppima tulema. Aitäh!“

Huvitav loodus: Muheda giidi suunamisel õppisid Kambja lapsed tundma metsakuklaste elu ja vilgast „kinnisvaraarendusest“. Foto: Madli Lehiste

Kambja kooli 4. klassi õpilased meenutavad sõnas ja pildis oma õppekäiku Kiidjärve-Kooraste puhkealale.

Magnus Lehiste:

„Meie õpetajal Christi Olepil oli plaanitud väike väljasõit loodusesse. Ühel kenal teisipäeval see teoks saigi. Nimelt käisime Kiidjärve puhkealal.

Kõigepealt käisime muheda giidi saatel Valgesoo maastikukaitsealal. Sealsele soole oli sel aastal ehitatud uus laudtee, kus on teatud vahemaa võimalik läbida ratastooligagi. Ka meie käisime seda jalgteed proovimas. Tagasi tulles ronisime soo äärealale ehitatud 24-meetri kõrguse vaatetorni tippu. Torn andis väga hea ülevaate kogu 350 hektari suurusest soost.

Rõõm tehtud tööst: „Jäätisesöömine pärast talgutööd suvesoojal koolitrepil oli eriti tore,“ leidsid kõik koolitee ilusaks tegijad. Foto: Eha Jakobson

Kaks korda aastas – mais ja septembris – korrastavad Unipiha lapsed oma kooliteed. Seekordne koolitee puhastamine suve jooksul kogunenud prügist sattus kokku sügise sünnipäeva tähistamisega.

„Osa inimesi ei hooli loodusest,“ ütleb Triinu (1. kl) jäätisepaberit suurde musta kilekotti pannes. „Väga hea, et minu kodus sääraseid inimesi pole.“ Tema sõbranna Giisela täiendab omalt poolt: “Mulle ei meeldi prahi sees käia. Me võtame alati tee pealt prügi üles.“

Meie õpime õues: Saatejuht Maarja Jakobson ja loodusemees Rein Kuresoo koos Unipiha lastega ühel külmal aprillipäeval saadet Õpiõu salvestamas.

ETV saatesarja Õpiõu uue hooaja avas 13. septembril Unipiha koolipere.

“Hästi väljakukkunud saade,“ ütles Kadri Mäemets (4. kl) oma klassikaaslastele saatejärgses lugemistunnis.

Kõik leidsid ühiselt, et ilus oli teleekraanil uuesti vaadata kaselt mahla võtmist ning kooliõuel „Vaese ja rikka puu“ laulmismängimist.